Pablo Neruda
Kõigil loomadel oli alguses midagi puudu
või midagi liigset:
kel saba liiga pikk,
kel pea liiga nukker.
Ajapikku võttis kõikide kuju juba kindlamat ilmet:
kes sai nahale täpid,
kes kehale rühi..
Kass,
ainult kass
oli täiuslik, enesekindel
juba algusest peale
nii nagu ta on,
kõndis omapead
ja teadis, mida tahab.
Inimene igatseb olla
kord kala, kord lind
uss soovib saada endale tiibu,
koer on desorienteerunud lõukoer,
insener tahaks olla poeet,
kärbes uurib hoolega pääsukest,
poeet püüab matkida kärbest,
aga kass
tahab olla vaid kass.
Iga kass on kass
vurruotsast sabaotsani.
eelaimusest elusa rotini,
pimedusest oma kuldsete silmadeni.
Ei säärast ühtsust pole kellelgi.
Ei kuul ega lillel
ei ole sellist struktuuri.
Ta on tervik
nagu päike või topaas.
Ta nõtkes kontuuris
on haprust ja kindlust
nagu laevaninal.
Ta kollastel silmadel on üksainus pilu kust pilduda öiseid münte.
On väike riigita keiser,
isamaata vallutaja,
tilluke salongitiiger,
taeva peiupoiss,
erootilistel katustel,
armutuul lahtise taeva all.
Oled nii nõudlik kui sa asetad oma neli õrna jalga maapinnale,
nuusutades,
umbusaldades kõige maitset,
sest kassi puhaste käppade jaoks on mustust niigi palju.
Oo kodune metsloom,
iseseisev ja ülbe,
oma jälgedega öös,
kord laisk kord erk,
ja võõras.
Sa sügava iseloomuga loom,
sa kodude salapolitsei,
sa tükk ärakadunud sametit.
Muidugi pole su kommetes mingit mõistatust,
küllap sa polegi mingi saladus,
kõik ju tunnevad sind,
sa ei kuulu salapäraste elanike hulka,
küllap kõik seda usuvad.
Kõik peavad end kasside isandaks,
omanikuks või onuks,
oma kassi kaaslaseks,
kolleegiks õpilaseks ja sõbraks.
Mina mitte.
Ma pole nõus.
Ma ju ei tunne kassi.
Kõike ma tean:elu ja ta saarestikku,
merd ja loendamatuid linnu,
botaanikat ja matemaatikat,
naistetuba ta eksiteediga,
vulkaanide lehtreid,
krokodillide krobedat nahka,
nuhkide heasüdamlikku naeratust,
preestrite taevasinist atavismi,
aga lahti mõtestada kassi ei oska.
Mu mõistus libastub ta ükskõiksusel,
ta silmades on kuldnumbrid.